Igapäevane elu on kommunikatsioon

Kultuur on keskkond, mis meid ümbritseb. See on meie igapäevane poeskäimine, tööl olemine ja üldse igapäevane elu.
Kui koolist koju jõudsin, siis oli mu postkasti potsatanud  "Kultuuripealinna" leht. Lugesin selle otsast lõpuni läbi, kuna see oli ka meil loengu teemaks.

Mõtted liiguvad ikka selles suunas, et mis mõttes Tallinn kultuuripealinnaks? Kas see on rohkem nagu linnukese kirja saamise poolest? Kas kultuuripealinna naudib ainult turist või ka meie omad inimesed?  Seda peab muidugi otsustama inimene ise, kes elab oma igapäevast elu kultuuripealinnas. Tõepoolest on päris palju selle projekti raames igatsorti üritusi: kontserdid, teatrid, näitused jne. Aga kas oleme ikka uhked oma kultuuripealinna staatuse üle? Kelle mure on aga parandada asfaldis olevad augud? Kelle mure on see, et  inimene peale suurepärast teatrietendust turvaliselt ka koju jõuab?  Ühesõnaga, projekt koostatakse vastavalt võimalustele, aga needsamad asfaldi augud on ju ka osa kultuurist.

Kommunikatsiooni kaudu tekivad tähendused, kuid paraku võivad need kaardinaalselt erineda reaalsusest. Kui oma igapäevases elus aimame, mida lähedane mõtleb, siis tööl kolleegidega see enam nii ei pruugi toimida. Sõnumi saatja peab eelkõige ise aru saama, millist sõnumit ta edasi anda soovib. Kuidas ta ennast väljendab ja kuidas ta teeb ennast arusaadavaks.

Tõlgendused on kinni konstekstis. Organisatsioonid ei vii ajakirjanikke teemaga kurssi ning nii tekivad skandaalid ja valestimõistmised. Sama probleem esineb ka tööl ülemuse ja alluva vahel. Näiteks: kui alluv täidab mingit ülesannet ja teeb seda valesti, siis süüdi jääb ülemuse silmis loomulikult alluv. Tal ju pärast hea öelda, et sa said valesti aru ega ma niimoodi teha ei käskinud või ei öelnud...

Ühiskonnale on ohtlik see inimene organisatsioonis, kes ei oska ennast väljendada.. See on juba organisatsiooni kultuuri küsimus, et inimesed/partnerid temast aru saaksid. Kuidas me asjadest räägime ja kuidas me teistesse suhtume - see ongi kommunikatsiooni kultuur. Kuivõrd avatud või suletud me oleme oma kommunikatsioonis. Me oleme osa süsteemist. Need püsivad elus vaid siis, kui aktiivselt sisendid ja väljundid
üksteisega suhtlevad. Liiga suletud süsteemid võivad hakata ennast ise hävitama.

Kommunikatsioon aitab süsteemidel elus olla. See, kuidas me teistega räägime, näitab lugupidamist.

Kommunikatsioon on kultuur.
Kultuur on igapäevane elu.
Igapäevane elu on kommunikatsioon.

Tänan järjekordselt huvitava loengu eest!

Jutt kisub seosetuks...

Koondan siin oma mõtteid tiinekate vestluste ümber. Alguse saab see ikka tänapäeva kodudest, kus lastega eriti ei viitsita rääkida. Suheldakse peamiselt telefoni teel või saadetakse sõnumeid. Nii ei õpigi laps suhtlema. Lapsed veedavad aega internetis ja nende arusaam on selline, et terve lause saab ära öelda ainult ühe fraasiga. Nii tekivad kommunikatsiooni häired.

Oleks tore, kui lapsed oskaksid rääkida. Olen kindel, et eesti keeles on palju selliseid sõnu, mida tänapäeva lapsed ei teagi. Elementaarne näide, et kell on ainult digikell - mingitest osutitest ja seieritest pole nad kuulnudki.

Koolis võiks rohkem olla suulisi vastamisi. Kirjalikke töid tehakse enamuses testide näol. See eeldabki seda, et ei osata sõnu ritta seada. Isegi trammis-trollis ei oleks õige suhelda "vä", "ollraidi" või "oumaigaad" stiilis. Inimene peaks suutma väljendada end tervete lausetega. Sõnade ritta seadmine ja mõtete väljendamine on tegelikult raske tegevus. Kui seda ei viitsita aga õppida ka, siis tulemuseks ongi pärdik ja puu otsa tagasi!

Kes on süüdi? Algus tuleb ikkagi kodust: "ära sega" või "mul pole praegu aega" jne. Eksisteerib eelkõige arvutisuhtlus, millesse ei saa aga panna tundeid nii nagu voolid neid sõnades. Edasi jätkub protsess töö juures - järjest rohkem suheldakse meili teel. Sellest tulevad valed arusaamised ja valesti mõistmised.

Tänapäeval polegi enam kombeks kirjavahetust pidada paberkandjal. Tehnika rikub kõik ära ja inimene on kohati kirjutamise ära unustanud. Kadunud on nii kõneoskus, kirjaoskus kui ka enese väljendamise oskus.

Loodan, et omavaheline, pea lausetu kõne ei hakkaks domineerima  ametlikus suhtluses ja avalikes sõnavõttudes.

Communication is everywhere

Alati peab ja tuleb osata kuulata, kuna see on võti arusaamisele!

Kommunikatsioon on meie igapäevane elu - uudised, infovahetus, internet jne. Kasutame seda automaatselt, ilma et kulutaksime palju energiat sellest mõtlemiseks. See toimib nii tööl kui kodus, kus toimub info vahetus inimeselt inimesele.
Kõige kummalisem paradoks on kommunikatsiooni voog, mis asetseb erinevate inimeste ja üksuste vahel. See koosneb informatsioonist (sõnadest). Kommunikatsiooni voog on pidevalt täis, kuna keegi kogu aeg paneb sinna sõnu. Kui sa ei tee seda ise, siis hoolitseb selle eest keegi teine ( näiteks meedias kajastunud "ei kommentaari"). Kommunikeeruda saab samas ka ainult vaikust. Tekivad tähendused ja suhted ning inimesel on vaba valik, kas ta ütleb midagi või ei. Kõige tähtsam on selgeks õppida inimesel oma väljendusoskus. See näitab, milliseid tähendusi me loome enda jaoks.

Kommunikatsiooni protsess on pidev ja ei peatu kunagi. Inimene saab seda ise juhtida 24/7 või siis laseb kellegil teisel seda teha. See on tegevus, mida teeme iga päev. Suurimaks probleemiks on aga arusaamine. Vigu võime tekitada sõnumi formuleerimises. Sõnumi saatja peab tagama sellest aru saamise. Kui sõnumist aru ei saada, siis lolliks jääb saata. Sõnumit tuleks edastada võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt ( näiteks saadad tööl kolleegile kirju, mille sisust sa isegi õieti aru ei saa). Kuna inimesed eksisteerivad väga erinevates väljades, siis selleks tuleksi võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt väljendada. Samas näitab see ka hoolivust teisest inimesest, iseendast ja keskkonnast.

Tuleb meeles pidada, et iga sõnumiga kujundame tähendust ja hoolivust teiste suhtes.

Internet märgistab uut ajastut, s.o. võrguühiskond. Vanaemad räägivad, kuidas neil vanasti oli - istusime naabrinaisega õhtuti pingi peal ja ajasime niisama juttu, nüüd aga istuvad kõik internetis. See on tugev vastuolu ajastute vahel. Kommunikatsiooni voogu mõjutab 4 aspekti: sotsiaalne, poliitiline, majanduslik ja kultuuriline. Kui me räägime kommunikatsiooni protsessist, siis tuleb endale aru anda, millises konstekstis me räägime, milline on organisatsioon , millised on inimestevahelised suhted. Et protsessi paremini hallata, tuleb ka ridadevahelistele asjadele pihta saada ( näiteks ridadevaheline huumor, poliitiline maastik, mõju jne). Ühiskonda, kus me toimetame, peaksime ka tundma. Võrguühiskonnas on omad reeglid, mis tuleb omaks võtta. Kas alluda juhuslikult protsessidele või neid ise juhtida. Isiklikus elus on see vaba valik, aga organisatsioonis enam mitte. Võrguühiskonnas on võim ümberpaiknenud. Võim ei asu enam hierharhiate tipus vaid võrgustikus. Kogu informatsioon edastatakse läbi võrgustiku. Igal inimesel on õigus sõnavabadusele. Ei tohi aga unustada, et sellega kaasneb ka vastutus ( näiteks delfi kommentaarid). Probleemiks on kultuuritus. Ja sellepärast, et nõuka-ajal sunniti inimesi vaikima. Meil on kasvanud terve põlvkond kommunikatsiooni puudega inimesi. Põlvkonnad peaksid mõistma teineteist paremini. Protsessi saab kiirendada läbi teadliku õppimise ( näiteks kuidas aeti asju nõuka-ajal ja kuidas tänapäeval).

Selline on aga tänapäeva ühiskond, mille me oleme ise loonud ja nüüd peame õppima seal ka käituma. Peame võtma vastutuse oma võimu ja vabaduse eest.

Sõna- ja meediavabadus on üks mõõdikuid mõõtmaks, kui vaba riik on. Esmajoones tuleks lapsi õpetada käituma kodanikena, kui võtame tasandiks inimene - riik. Kui tahame parandada oma praegust elu, siis tuleb võtta ka vastutus, et öelda välja, mida tahame ja mida me mõtleme, aga kunagi ei tohi
unustada hoolivust!

Tänan huvitava loengu eest!

tere