Alati peab ja tuleb osata kuulata, kuna see on võti arusaamisele!
Kommunikatsioon on meie igapäevane elu - uudised, infovahetus, internet jne. Kasutame seda automaatselt, ilma et kulutaksime palju energiat sellest mõtlemiseks. See toimib nii tööl kui kodus, kus toimub info vahetus inimeselt inimesele.
Kõige kummalisem paradoks on kommunikatsiooni voog, mis asetseb erinevate inimeste ja üksuste vahel. See koosneb informatsioonist (sõnadest). Kommunikatsiooni voog on pidevalt täis, kuna keegi kogu aeg paneb sinna sõnu. Kui sa ei tee seda ise, siis hoolitseb selle eest keegi teine ( näiteks meedias kajastunud "ei kommentaari"). Kommunikeeruda saab samas ka ainult vaikust. Tekivad tähendused ja suhted ning inimesel on vaba valik, kas ta ütleb midagi või ei. Kõige tähtsam on selgeks õppida inimesel oma väljendusoskus. See näitab, milliseid tähendusi me loome enda jaoks.
Kommunikatsiooni protsess on pidev ja ei peatu kunagi. Inimene saab seda ise juhtida 24/7 või siis laseb kellegil teisel seda teha. See on tegevus, mida teeme iga päev. Suurimaks probleemiks on aga arusaamine. Vigu võime tekitada sõnumi formuleerimises. Sõnumi saatja peab tagama sellest aru saamise. Kui sõnumist aru ei saada, siis lolliks jääb saata. Sõnumit tuleks edastada võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt ( näiteks saadad tööl kolleegile kirju, mille sisust sa isegi õieti aru ei saa). Kuna inimesed eksisteerivad väga erinevates väljades, siis selleks tuleksi võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt väljendada. Samas näitab see ka hoolivust teisest inimesest, iseendast ja keskkonnast.
Tuleb meeles pidada, et iga sõnumiga kujundame tähendust ja hoolivust teiste suhtes.
Internet märgistab uut ajastut, s.o. võrguühiskond. Vanaemad räägivad, kuidas neil vanasti oli - istusime naabrinaisega õhtuti pingi peal ja ajasime niisama juttu, nüüd aga istuvad kõik internetis. See on tugev vastuolu ajastute vahel. Kommunikatsiooni voogu mõjutab 4 aspekti: sotsiaalne, poliitiline, majanduslik ja kultuuriline. Kui me räägime kommunikatsiooni protsessist, siis tuleb endale aru anda, millises konstekstis me räägime, milline on organisatsioon , millised on inimestevahelised suhted. Et protsessi paremini hallata, tuleb ka ridadevahelistele asjadele pihta saada ( näiteks ridadevaheline huumor, poliitiline maastik, mõju jne). Ühiskonda, kus me toimetame, peaksime ka tundma. Võrguühiskonnas on omad reeglid, mis tuleb omaks võtta. Kas alluda juhuslikult protsessidele või neid ise juhtida. Isiklikus elus on see vaba valik, aga organisatsioonis enam mitte. Võrguühiskonnas on võim ümberpaiknenud. Võim ei asu enam hierharhiate tipus vaid võrgustikus. Kogu informatsioon edastatakse läbi võrgustiku. Igal inimesel on õigus sõnavabadusele. Ei tohi aga unustada, et sellega kaasneb ka vastutus ( näiteks delfi kommentaarid). Probleemiks on kultuuritus. Ja sellepärast, et nõuka-ajal sunniti inimesi vaikima. Meil on kasvanud terve põlvkond kommunikatsiooni puudega inimesi. Põlvkonnad peaksid mõistma teineteist paremini. Protsessi saab kiirendada läbi teadliku õppimise ( näiteks kuidas aeti asju nõuka-ajal ja kuidas tänapäeval).
Selline on aga tänapäeva ühiskond, mille me oleme ise loonud ja nüüd peame õppima seal ka käituma. Peame võtma vastutuse oma võimu ja vabaduse eest.
Sõna- ja meediavabadus on üks mõõdikuid mõõtmaks, kui vaba riik on. Esmajoones tuleks lapsi õpetada käituma kodanikena, kui võtame tasandiks inimene - riik. Kui tahame parandada oma praegust elu, siis tuleb võtta ka vastutus, et öelda välja, mida tahame ja mida me mõtleme, aga kunagi ei tohi
unustada hoolivust!
Tänan huvitava loengu eest!
No comments:
Post a Comment