Lõpp hea, kõik hea...

Nii, suur töö on siis tehtud!

Uskumatu, aga see blogimine hakkas mulle isegi meeldima, aga eks iga asi saab ükskord otsa...
Aitäh Kaja Tampere põnevate loengute ja huvitava kogemuse eest!
Aitäh kallid kaasvõitlejad, et viitsisite lugeda!

Seekord siis olen oma blogimised lõpetanud.

Uute kohtumisteni ja kõigile ikka päikest!
Maiki

MÄNG

Sõnumi formuleerimine.

Kuivõrd me suudame keskenduda kuulamaks, mida sõnumisaatja öelda tahab. Osad kuulavad, osad räägivad omavahel. Sõnum iseenesest võib koosneda väga lihtsatest asjadest, aga kui puudub oskus kuulata, võib sellest sõnumist väga keeruline aru saada olla. Loengus oli küll tegemist mänguga, kuid nii toimub ka elus endas. Kõik oleneb sõnumisaatjast, kuidas ta suudab ennast väljendada, et sõnumi vastuvõtja ei saaks öeldut väänata.

Keskendu ja ole võimeline kuulama, mida sulle räägitakse. Sõnumisaatjal tasuks aga mõelda, kellele see sõnum üldse sobib. Alati ei pruugi see sobida kõigile. Kommunikatsioonis on väga oluline täpsus ja korrastatus. Selle kaudu tekivad meie elus tähendused. Tähendusi aga tekitame meie ise, elu on meie käes! Iga elatud hetk on kordumatu!

Motivatsioon

• eesmärk
• ootused
• tunded

Väga kerge on saada asju toimima, kui su sisemine innustus on suur. Kui aga huvi puudub ja pead ülesannet täitma, just siis oleks motivatsiooni hädasti vaja, aga kust seda leida?

Meil kõigil on korraga käsil mitu projekti. Kui sead endale tähtajalise eesmärgi, siis muretsed rohkem sellepärast, kas see ikka saab õigeks ajaks valmis. Sageli võtame endale kohustusi, et näidata teistele enda suutlikkust midagi korda saata.

Tunded räägivad palju meile enda kohta. Kui eesmärk ei ärata alguses mingeid positiivseid tundeid, siis tuleb sundida ennast mõtlema: miks seda on vaja teha ja mis ei tee seda ülesannet ebameeldivaks. Eks meeldivad tunded on ikka need, mis innustavad jätkama. Peab olema usku oma oskustesse ja ei tohi ennast alahinnata. Õnnestumine kasvatab usku enda võimetesse.

Vahel piisab ainult paberist ja pliiatsist, et tunnet kasvatada. Eks me kõik üritame täide viia oma unistusi ja väärtusi. Neid on vahel väga hea lihtsalt kirja panna ning oma eesmärke võib alati sobitada ja muuta vastavalt olukorrale.

Motivatsioon on üks neist asjadest, millest hakkad puudust tundma alles siis, kui seda ei leia enam kusagilt. Tegelikult pingutama paneb ikkagi ainult endale kasulik eesmärk.

Suts kohustuslikku

Sõna kommunikatsioon on ajalooliselt seotud sõnaga ühine ( common). Kui me kommunikeerime, siis me teeme ühiseid asju. Kommunikatsioon võib toimuda ükskõik, millisel tasandil - inimeste, gruppide, organisatsioonide, rahvuste, riikide jne vahel. Läbi aegade on inimesed kasutanud erinevaid meetodeid kommunikeerimiseks, alustades paberist ja pliiatsist ning lõpetades arvutiga. Kui luuakse uus meetod, siis vana ei kao ära. Kommunikatsioon on omane kõikidele elusolenditele. Paljud võivad kahelda, kas näiteks lilled saavad omavahel suhelda, see on kommunikatsioon tunnete tasandil. Raamat räägibki kommunikatsioonist läbi märkide ja sümbolite.

Inimene õpib kogu aeg. Uute teadmiste saamiseks on kaks põhilist instrumenti: põhjus ja kogemus. Neid tuleb kasutada kombineerides nagu teadust ja teadmisi. Teaduses uuritakse objekti ( nt klassikaline on loodusteadus) ja teadmistes vaadeldakse rohkem inimestega seonduvat ( nt ajalugu, väärtused, ideed). Teaduses vaadeldakse üldiseid teooriaid, üritades seletada nii põhjust kui tagajärge; teadmistes kasutatakse teooriaid kui instrumente juhtumi arusaamiseks läbi suhete ja eesmärkide. Põhiline tõde - kunagi ei saavutata täielikku seletust ja arusaamist!

Erinevates teadustes on kaks põhilist ühiskonna viisi: konflikt ja konsensus. Konflikti pooldajad usuvad, et erinevaid ühiskondi iseloomustab konflikt  -  rasside ja klasside vaheline. Konsensuse pooldajad küll ei eita konflikti olemasolu, kuid nad usuvad, et ellujäämiseks on vajalik jõuda kokkuleppele, mis väljendub näiteks ühistes väärtustes.

Kogu kommunikatsioon toimub märkide abil. Semiootika põhiliseks omaduseks on suhe märkide ja nende tähenduse vahel. Nii sünnivad sümbolid. Märgid ja sümbolid on tavaliselt koondatud süsteemidesse: koodid või keeled. Keel on inimese kõige olulisem kommunikatsiooni vahend. Kokkuvõtlik erisus inimeste ja loomade ning taimede vahel on tähendus. Inimese kommunikatsioon on täis tähendusi. Inimesed ei saa mitte- kommunikeeruda, sest ka nt punastamine või häbenemine või närvitsemine tähendab kommunikatsiooni. Nii nagu see väljendub ka tantsimises, laulmises, joonistamises. Kommunikatsioon võib toimuda nii taseme sees ( inimene-inimesega, sisaldab tundeid, mõtteid) kui ka taseme vahel ( inimene-organisatsioon).

Mis vahe on inimeste suhtlemisel ja taimede suhtlemisel? Inimeste suhtlemises on TÄHENDUS. Seda võib seletada kõigega, millest me saame aru, mida me tunneme ja kuidas me käitume.

Inimeste suhtlemist mõjutavad faktorid on:

- sotsiaalne struktuur

- üksiksisku positsioon ( arvamus)

- teatud situatsioon, millal suhtlemine toimub

Inimestevahelist kommunikatsiooni mõjutab vanus, sugu, sotisaalne kuuluvus, haridus, amet, rahvus, kultuur. On olemas ainult kaudsed reeglid, kuidas kommunikatsioon peab toimuma, näiteks avalduse/kõne lõpetamisel alandame häält või siis signaliseerime, et ootan vastust.

Võrgustikud on pigem grupid kui organisatsioonid. Võrgustikuks võib nimetada inimesi, kes asuvad erinevates kohtades, aga suhtlevad omavahel kas telefoniga, kirjavahetuse või mõnel muul teel. Võrgustikud tegutsevad ilma reegliteta.

Iga ühiskonna tüüp nõuab spetsiaalset kommunikatsiooni tüüpi. Näiteks primitiivsetes ühiskondades on olemas efektiivsed tehnoloogiad ruumiliseks kommunikatsiooniks - suitsu signaalid, trummid jne, mida on kaugele kuulda ja näha. Neil on olemas ka vahendid ajalisele kommunikatsioonile; hauad, mälestuskivid. Neil puuduvad aga massikommunikatsiooni vahendid. Nad küll kogunevad ja suhtlevad, kuid see on pigem grupikommunikatsioon. Vajalik eeltingimus massikommunikatsiooni suureks hüppeks oli kirjaoskus: lugemise ja kirjutamise kunst. Mõned inimesed oskavad lugeda vaid lihtsamat teksti, teised aga saavad aru ka keerulistest terminitest.

Lokaalsel, regionaalsel, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil toimib kommunikatsioon kas üksikisikute, väikeste gruppide, organisatsioonide, linnade, riikide sees või vahel. Kultuuridevahelist kommunikatsiooni võib kasvatada sotsiaalne liikumine, näiteks ühe riigi kodanikel võib olla teine rahvus, kuna inimesed liiguvad erinevate riikide vahel.

Kommunikatsiooni 3 tasandit: inimestevaheline, organisatsioonide vaheline ja sotsiaalne.

Rahvusvahelist kommunikatsiooni inimestevahelisel tasandil iseloomustavad samad põhilised aspektid, mis on omased ühes kogukonnas asuvatele. Kõik sõltub sellest, millise sõnumi inimene saadab ja kuidas teine inimene sellest aru saab või vastu võtab. Suhtlemine võib olla  aga keeruline, kuna erinevates kultuurides saadakse asjadest erinevalt aru. Nii võivad tekkida arusaamatused.

Kommunikatsiooni tulevikku on aga väga raske ette ennustada, kuna  keegi ei tea täpselt , mis hakkab tulevikus juhtuma.

Praktikast, eetikast ja ressurssidest...

Alustan seekord tagant ettepoole. Poliitiline kommunikatsioon ja tasand:  organisatsioon-riik-kodanik-riik. Siin läks mulle väga hinge, kuidas anda tagasisidet või panna diagnoos peale rasket haigust. Kas alati tohib ikka väga aus olla ja kumb on eetiline, kas halb tõde või aus vale? Eetikat mõjutab meie maailmavaade ja kultuuriline taust. Kuidas siis ikkagi arst patsiendile ütlema peaks, kui haigus on ravimatu? Kuidas suruda emotsioonid alla ja samas jääda ausaks? Olen seisukohal, et kriisi ajal ei tohiks seda rohkem süvendada. Ja oleks väga kena, kui arst ütleks lihtsalt: "Mina ei ole lootust kaotanud, ärge tehke seda ka teie". Eks lootus sureb ju ikka viimasena. Kurva ja valusa tõe võiks arst siiski avaldada ainult lähedastele. Patsiendil on isegi väga raske ja ei ole mõtet haavale rohkem soola raputada... Nii, nüüd sain selle hingelt ära öeldud!

Kuidas siis rakendub kommunikatsioon praktikas?
Läbi  tööde ja ametite, mis on seotud kommunikatsiooniga ja  kommunikatsiooni eetika. Juhid, personalitöötajad, õpetajad jne tegelevad igapäevaselt oma töös inimeselt-inimesele kommunikatsiooniga. Inimestevahelised suhted ei teki niivõrd tekstist kuivõrd diskursusest, mis on selle vahel ja ümber. Mis on ridade vahele ära peidetud. Esmalt tuleb paika panna prioriteedid, kuidas ma tahan selle inimesega suhelda. Nendel ametikohtadel peaks alati kaasas käima erialaline eetika.

Organisatsiooniline tasand: inimene-organisatsioon-organisatsioon-inimene. Organisatsioonis on alati palju hullem halb kommunikatsiooni juht kui see, et selles firmas seda inimest ei olegi. Kommunikatsioon on mittemateriaalne resurss, kuna me ei saa seda otseselt rahas mõõta ega käega katsuda. Kommunikatsiooni juhtimise töö organisatsioonis peaks olema suunitletud sellele, kuidas me suudame neid nähtamatuid ja puudutamatuid asju korraldada. Selle eest peab vastutama terve meeskond ja see puudatab igat inimest selles organisatsioonis.

Rääkisime ka sellest, et negatiivne sõnum levib 20x20 mudeli järgi. Tegelikult tuleb suuta defineerida, kas inimene tahabki olla pahatahtlik või siis ta ei ohja oma sõnu. Oluline on õppida vahet tegema emotsioonil ja sõnumil. See kehtib nii tööl, kodus kui ka sõprade ringis jne. Tegelikult inimesed ei ole üdini pahad, tuleb aga osata õppida analüüsima. Toon siinkohal veel näite organisatsioonist, kus kultuur on väga kõrge. Firmas töötab palju inimesi, aga sellist õelutsemist eriti ei eksisteeri. Seda aga seniks, kui toimub koondamine. Siis hakkab kohe levima 20x20 mudel. Siis ei räägi keegi enam sellest organisatsioonist hästi. Mõistan neid inimesi, aga mõistan ka organisatsiooni, sest tegelikult ei koondata ju inimest vaid tema töökohta. Aga sellisel hetkel vist inimene ei suuda ja ei tahagi analüüsida, miks nii juhtus ning levibki ainult negatiivne sõnum. Siis enam ei loe, et enne oli kõik seal super!

Tänan, jälle oli huvitav loeng!

Võta inimesi sellisena nagu nad on

Inimestega kontakti saavutamine on suur oskus. Rahulolematus sind ümbritsevate inimestega on tavaline nähtus. Alati leidub neid, kes valmistavad sulle peavalu ning nende mõistmine pole just kõige kergem. Mina puutun aga paljude inimestega kokku iga päev. Mõned on kindlasti sümpaatsemad ja nendega on väga kerge kontakti saavutada, teised aga ... häirivamad. Sümpaatsemate inimestega soovivad aga vist kõik rohkem aega veeta.

Inimesed kommunikeeruvad iga päev ja igal pool: tööl, kodus, tänaval, meelelahutuskohtades, koolis jne. Me tahame pidevalt inimesi muuta või ümber kasvatada, kuid inimesed ei muutu enne, kui nad peavad seda ise tahtma. Kedagi vastu tema tahtmist muuta eesmärgil, et see sulle rõõmu valmistaks, ei saa.

Siinkohas tahaksin kohe kurta oma tänase päeva algust. Täna hommikul trolliga tööle sõites potsatas minu kõrvale istuma laia kübara ja koheva kasukaga vanaproua. Peale selle, et ta proovis hõivata poolteist istekohta, poetas ta mulle sülle ka veel oma pilgeni täis kilekoti. Mina muidugi viisaka inimesena ja pahaaimamata tõusin püsti ja vabastasin talle oma pool kohta, et ta ennast mugavamalt tunneks. Tänutäheks pidin ma aga kaks peatust kuulama sõnaselgelt sõimu, kuidas ikka noored inimesed on hukas ja üldse ei austa endast vanemaid inimesi. Õnneks saabus minu peatus ja astusin sealt kiiresti välja.

Tegelikult on inimesed just sellised nagu nad on ja eks ikka igaüks areneb nii nagu ta seda ise teha tahab. Küll aga alati on ju olemas võimalus õppida võtma inimesi sellistena nagu nad on.

Suhted inimestega on olemise viis. Kuidas oled sina, nii suhtutakse ka sinusse!
Minu moto on, et tee iseendaga tööd ja ümbritse ennast heade inimestega, kes mõjuvad sulle positiivselt. Head suhted saavad alguse ikka sinust endast!

Konstruktsionistlik kommunikatsioon - 3. loeng

Proovin siis oma mõtted kirja panna, aga raske saab see olema! Loeng oli küll huvitav, aga küllalt keeruline...

Niklas Luhmann - 20. saj. lõpu kõige olulisem sotsiaalteadlane.
Maailm, mida me tunnetame, on maailm, mille me ise loome!

Konstruktsionismi 3 lähenemisviisi: mehhaaniline, sotsiaal konstruktsionistlik ja süsteemne.

Kriitiliselt suhtutakse kindlasse maailma. Rõhutatakse ajalugu ja kultuuri. Tunnetus ja sotsiaalne tegevus käivad käsikäes. Mõtlemise ja tunnetuse eelduseks on keel. Keele kaudu saame me korrastada maailma. Viisi, kuidas me asjadest räägime nimetatakse diskursuseks. Millist diskursust me kasutame, sõltub aga kultuurist ja ajaloost. Tegelikkus on meile antud just diskursuse kaudu, ka võim sõltub diskursusest. Võim on aga igal pool. Ja see on kõige efektiivsem siis, kui ta on produktiivne.

Väljundi ja sisendi vaheline side on tagasiside. Tagasiside võib olla nii positiivne kui negatiivne. Süsteemid organiseeruvad ise, nt. linn ärkab hommikul: inimesed ärkavad, äride uksed avanevad, liiklus toimib jne, ilma et keegi seda kusagilt juhiks.

Süsteem on olemas ehk süsteem opereerib. Lisaks opereerimisele on omane ka vaatlemine, s.o. enesevaatlus ja võõrvaatlus. Vaatlejale on maailm kättesaadav keskkonnana. See tähendab, et keskkond on sama vajalik kui süsteem.

Inimese vastuvõtu võime on piiratud, st et tuleb valida. Kui me ei valiks, siis me ei tuleks lihtsalt toime.

Sotsiaalne süsteem koosneb kommunikatsioonist. Et sotsiaalne süsteem oleks olemas, peab ta oma elemente pidevalt taaslooma.

Tänan keerulise, kuid huvitava loengu eest! Loodan, et ma väga puusse ei pannud!

Ole ise oma õnnesepp!

Lugesin just ühte huvitavat artiklit ja panen mõned mõtted kirja.
Väidetavalt saab inimene ainult ise oma õnne juhtida. Hästi, olen osaliselt nõus, aga siiski... Saatust me ju ise otsast lõpuni juhtida ei saa. See on ikkagi inimestele ette määratud. Millegipärast  valdavalt on aga nii, et head asjad juhtuvad halbadega ja halvad asjad juhtuvad ikka heade inimestega. Tundub lihtsalt, et mõned inimesed kohe on sündinud õnnetähe all, mõned aga peavad selle kallal kõvasti vaeva nägema.

Õnn võib olla aga väga ettearvamatu ja juhuslik. Õnn tuleb enda juurde meelitada. Õnnelikud inimesed on optimistid, mis omakorda paneb neid märkama häid võimalusi ning neil on ka piisavalt julgust seda ära kasutada. Õnnelikel inimestel on ka reeglina suur sõpruskond, tänu sellele palju erinevaid kontakte ja võimalusi.

Optimisti ei tohi aga rumalusega segamini ajada. Elu ei tohi elada naiivselt ja uskuda inimestest ainult head. Ühel hetkel tuleb aga ilmsiks, et meie ümber on petiseid ja vaenulikke inimesi. Maailma ei tohi vaadata ainult läbi "roosade prillide". Enne uude olukorda astumist tuleks siiski läbi mõelda plaan, kuidas eesmärki saavutada. Aga õnneks alati ei tunne naaber rõõmu, kui sul halvasti läheb! Olen õnnelik, et mind on seni ümbritsenud head inimesed.

Ma usun, et olen täpselt nii õnnelik, kui palju julgen uuendusi teha. Suurel määral saab tõesti inimene ise oma õnne juhtida. Kõik saab alguse aga ikkagi mõtetest. Just headest mõtetest, sest seda, mida me kõige rohkem kardame - see ka alati tuleb!

Niisiis - lase positiivsed mõtted valla ja oledki ise oma õnnesepp!

Igapäevane elu on kommunikatsioon

Kultuur on keskkond, mis meid ümbritseb. See on meie igapäevane poeskäimine, tööl olemine ja üldse igapäevane elu.
Kui koolist koju jõudsin, siis oli mu postkasti potsatanud  "Kultuuripealinna" leht. Lugesin selle otsast lõpuni läbi, kuna see oli ka meil loengu teemaks.

Mõtted liiguvad ikka selles suunas, et mis mõttes Tallinn kultuuripealinnaks? Kas see on rohkem nagu linnukese kirja saamise poolest? Kas kultuuripealinna naudib ainult turist või ka meie omad inimesed?  Seda peab muidugi otsustama inimene ise, kes elab oma igapäevast elu kultuuripealinnas. Tõepoolest on päris palju selle projekti raames igatsorti üritusi: kontserdid, teatrid, näitused jne. Aga kas oleme ikka uhked oma kultuuripealinna staatuse üle? Kelle mure on aga parandada asfaldis olevad augud? Kelle mure on see, et  inimene peale suurepärast teatrietendust turvaliselt ka koju jõuab?  Ühesõnaga, projekt koostatakse vastavalt võimalustele, aga needsamad asfaldi augud on ju ka osa kultuurist.

Kommunikatsiooni kaudu tekivad tähendused, kuid paraku võivad need kaardinaalselt erineda reaalsusest. Kui oma igapäevases elus aimame, mida lähedane mõtleb, siis tööl kolleegidega see enam nii ei pruugi toimida. Sõnumi saatja peab eelkõige ise aru saama, millist sõnumit ta edasi anda soovib. Kuidas ta ennast väljendab ja kuidas ta teeb ennast arusaadavaks.

Tõlgendused on kinni konstekstis. Organisatsioonid ei vii ajakirjanikke teemaga kurssi ning nii tekivad skandaalid ja valestimõistmised. Sama probleem esineb ka tööl ülemuse ja alluva vahel. Näiteks: kui alluv täidab mingit ülesannet ja teeb seda valesti, siis süüdi jääb ülemuse silmis loomulikult alluv. Tal ju pärast hea öelda, et sa said valesti aru ega ma niimoodi teha ei käskinud või ei öelnud...

Ühiskonnale on ohtlik see inimene organisatsioonis, kes ei oska ennast väljendada.. See on juba organisatsiooni kultuuri küsimus, et inimesed/partnerid temast aru saaksid. Kuidas me asjadest räägime ja kuidas me teistesse suhtume - see ongi kommunikatsiooni kultuur. Kuivõrd avatud või suletud me oleme oma kommunikatsioonis. Me oleme osa süsteemist. Need püsivad elus vaid siis, kui aktiivselt sisendid ja väljundid
üksteisega suhtlevad. Liiga suletud süsteemid võivad hakata ennast ise hävitama.

Kommunikatsioon aitab süsteemidel elus olla. See, kuidas me teistega räägime, näitab lugupidamist.

Kommunikatsioon on kultuur.
Kultuur on igapäevane elu.
Igapäevane elu on kommunikatsioon.

Tänan järjekordselt huvitava loengu eest!

Jutt kisub seosetuks...

Koondan siin oma mõtteid tiinekate vestluste ümber. Alguse saab see ikka tänapäeva kodudest, kus lastega eriti ei viitsita rääkida. Suheldakse peamiselt telefoni teel või saadetakse sõnumeid. Nii ei õpigi laps suhtlema. Lapsed veedavad aega internetis ja nende arusaam on selline, et terve lause saab ära öelda ainult ühe fraasiga. Nii tekivad kommunikatsiooni häired.

Oleks tore, kui lapsed oskaksid rääkida. Olen kindel, et eesti keeles on palju selliseid sõnu, mida tänapäeva lapsed ei teagi. Elementaarne näide, et kell on ainult digikell - mingitest osutitest ja seieritest pole nad kuulnudki.

Koolis võiks rohkem olla suulisi vastamisi. Kirjalikke töid tehakse enamuses testide näol. See eeldabki seda, et ei osata sõnu ritta seada. Isegi trammis-trollis ei oleks õige suhelda "vä", "ollraidi" või "oumaigaad" stiilis. Inimene peaks suutma väljendada end tervete lausetega. Sõnade ritta seadmine ja mõtete väljendamine on tegelikult raske tegevus. Kui seda ei viitsita aga õppida ka, siis tulemuseks ongi pärdik ja puu otsa tagasi!

Kes on süüdi? Algus tuleb ikkagi kodust: "ära sega" või "mul pole praegu aega" jne. Eksisteerib eelkõige arvutisuhtlus, millesse ei saa aga panna tundeid nii nagu voolid neid sõnades. Edasi jätkub protsess töö juures - järjest rohkem suheldakse meili teel. Sellest tulevad valed arusaamised ja valesti mõistmised.

Tänapäeval polegi enam kombeks kirjavahetust pidada paberkandjal. Tehnika rikub kõik ära ja inimene on kohati kirjutamise ära unustanud. Kadunud on nii kõneoskus, kirjaoskus kui ka enese väljendamise oskus.

Loodan, et omavaheline, pea lausetu kõne ei hakkaks domineerima  ametlikus suhtluses ja avalikes sõnavõttudes.

Communication is everywhere

Alati peab ja tuleb osata kuulata, kuna see on võti arusaamisele!

Kommunikatsioon on meie igapäevane elu - uudised, infovahetus, internet jne. Kasutame seda automaatselt, ilma et kulutaksime palju energiat sellest mõtlemiseks. See toimib nii tööl kui kodus, kus toimub info vahetus inimeselt inimesele.
Kõige kummalisem paradoks on kommunikatsiooni voog, mis asetseb erinevate inimeste ja üksuste vahel. See koosneb informatsioonist (sõnadest). Kommunikatsiooni voog on pidevalt täis, kuna keegi kogu aeg paneb sinna sõnu. Kui sa ei tee seda ise, siis hoolitseb selle eest keegi teine ( näiteks meedias kajastunud "ei kommentaari"). Kommunikeeruda saab samas ka ainult vaikust. Tekivad tähendused ja suhted ning inimesel on vaba valik, kas ta ütleb midagi või ei. Kõige tähtsam on selgeks õppida inimesel oma väljendusoskus. See näitab, milliseid tähendusi me loome enda jaoks.

Kommunikatsiooni protsess on pidev ja ei peatu kunagi. Inimene saab seda ise juhtida 24/7 või siis laseb kellegil teisel seda teha. See on tegevus, mida teeme iga päev. Suurimaks probleemiks on aga arusaamine. Vigu võime tekitada sõnumi formuleerimises. Sõnumi saatja peab tagama sellest aru saamise. Kui sõnumist aru ei saada, siis lolliks jääb saata. Sõnumit tuleks edastada võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt ( näiteks saadad tööl kolleegile kirju, mille sisust sa isegi õieti aru ei saa). Kuna inimesed eksisteerivad väga erinevates väljades, siis selleks tuleksi võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt väljendada. Samas näitab see ka hoolivust teisest inimesest, iseendast ja keskkonnast.

Tuleb meeles pidada, et iga sõnumiga kujundame tähendust ja hoolivust teiste suhtes.

Internet märgistab uut ajastut, s.o. võrguühiskond. Vanaemad räägivad, kuidas neil vanasti oli - istusime naabrinaisega õhtuti pingi peal ja ajasime niisama juttu, nüüd aga istuvad kõik internetis. See on tugev vastuolu ajastute vahel. Kommunikatsiooni voogu mõjutab 4 aspekti: sotsiaalne, poliitiline, majanduslik ja kultuuriline. Kui me räägime kommunikatsiooni protsessist, siis tuleb endale aru anda, millises konstekstis me räägime, milline on organisatsioon , millised on inimestevahelised suhted. Et protsessi paremini hallata, tuleb ka ridadevahelistele asjadele pihta saada ( näiteks ridadevaheline huumor, poliitiline maastik, mõju jne). Ühiskonda, kus me toimetame, peaksime ka tundma. Võrguühiskonnas on omad reeglid, mis tuleb omaks võtta. Kas alluda juhuslikult protsessidele või neid ise juhtida. Isiklikus elus on see vaba valik, aga organisatsioonis enam mitte. Võrguühiskonnas on võim ümberpaiknenud. Võim ei asu enam hierharhiate tipus vaid võrgustikus. Kogu informatsioon edastatakse läbi võrgustiku. Igal inimesel on õigus sõnavabadusele. Ei tohi aga unustada, et sellega kaasneb ka vastutus ( näiteks delfi kommentaarid). Probleemiks on kultuuritus. Ja sellepärast, et nõuka-ajal sunniti inimesi vaikima. Meil on kasvanud terve põlvkond kommunikatsiooni puudega inimesi. Põlvkonnad peaksid mõistma teineteist paremini. Protsessi saab kiirendada läbi teadliku õppimise ( näiteks kuidas aeti asju nõuka-ajal ja kuidas tänapäeval).

Selline on aga tänapäeva ühiskond, mille me oleme ise loonud ja nüüd peame õppima seal ka käituma. Peame võtma vastutuse oma võimu ja vabaduse eest.

Sõna- ja meediavabadus on üks mõõdikuid mõõtmaks, kui vaba riik on. Esmajoones tuleks lapsi õpetada käituma kodanikena, kui võtame tasandiks inimene - riik. Kui tahame parandada oma praegust elu, siis tuleb võtta ka vastutus, et öelda välja, mida tahame ja mida me mõtleme, aga kunagi ei tohi
unustada hoolivust!

Tänan huvitava loengu eest!

tere