Koondan siin oma mõtteid tiinekate vestluste ümber. Alguse saab see ikka tänapäeva kodudest, kus lastega eriti ei viitsita rääkida. Suheldakse peamiselt telefoni teel või saadetakse sõnumeid. Nii ei õpigi laps suhtlema. Lapsed veedavad aega internetis ja nende arusaam on selline, et terve lause saab ära öelda ainult ühe fraasiga. Nii tekivad kommunikatsiooni häired.
Oleks tore, kui lapsed oskaksid rääkida. Olen kindel, et eesti keeles on palju selliseid sõnu, mida tänapäeva lapsed ei teagi. Elementaarne näide, et kell on ainult digikell - mingitest osutitest ja seieritest pole nad kuulnudki.
Koolis võiks rohkem olla suulisi vastamisi. Kirjalikke töid tehakse enamuses testide näol. See eeldabki seda, et ei osata sõnu ritta seada. Isegi trammis-trollis ei oleks õige suhelda "vä", "ollraidi" või "oumaigaad" stiilis. Inimene peaks suutma väljendada end tervete lausetega. Sõnade ritta seadmine ja mõtete väljendamine on tegelikult raske tegevus. Kui seda ei viitsita aga õppida ka, siis tulemuseks ongi pärdik ja puu otsa tagasi!
Kes on süüdi? Algus tuleb ikkagi kodust: "ära sega" või "mul pole praegu aega" jne. Eksisteerib eelkõige arvutisuhtlus, millesse ei saa aga panna tundeid nii nagu voolid neid sõnades. Edasi jätkub protsess töö juures - järjest rohkem suheldakse meili teel. Sellest tulevad valed arusaamised ja valesti mõistmised.
Tänapäeval polegi enam kombeks kirjavahetust pidada paberkandjal. Tehnika rikub kõik ära ja inimene on kohati kirjutamise ära unustanud. Kadunud on nii kõneoskus, kirjaoskus kui ka enese väljendamise oskus.
Loodan, et omavaheline, pea lausetu kõne ei hakkaks domineerima ametlikus suhtluses ja avalikes sõnavõttudes.
No comments:
Post a Comment