Alustan seekord tagant ettepoole. Poliitiline kommunikatsioon ja tasand: organisatsioon-riik-kodanik-riik. Siin läks mulle väga hinge, kuidas anda tagasisidet või panna diagnoos peale rasket haigust. Kas alati tohib ikka väga aus olla ja kumb on eetiline, kas halb tõde või aus vale? Eetikat mõjutab meie maailmavaade ja kultuuriline taust. Kuidas siis ikkagi arst patsiendile ütlema peaks, kui haigus on ravimatu? Kuidas suruda emotsioonid alla ja samas jääda ausaks? Olen seisukohal, et kriisi ajal ei tohiks seda rohkem süvendada. Ja oleks väga kena, kui arst ütleks lihtsalt: "Mina ei ole lootust kaotanud, ärge tehke seda ka teie". Eks lootus sureb ju ikka viimasena. Kurva ja valusa tõe võiks arst siiski avaldada ainult lähedastele. Patsiendil on isegi väga raske ja ei ole mõtet haavale rohkem soola raputada... Nii, nüüd sain selle hingelt ära öeldud!
Kuidas siis rakendub kommunikatsioon praktikas?
Läbi tööde ja ametite, mis on seotud kommunikatsiooniga ja kommunikatsiooni eetika. Juhid, personalitöötajad, õpetajad jne tegelevad igapäevaselt oma töös inimeselt-inimesele kommunikatsiooniga. Inimestevahelised suhted ei teki niivõrd tekstist kuivõrd diskursusest, mis on selle vahel ja ümber. Mis on ridade vahele ära peidetud. Esmalt tuleb paika panna prioriteedid, kuidas ma tahan selle inimesega suhelda. Nendel ametikohtadel peaks alati kaasas käima erialaline eetika.
Organisatsiooniline tasand: inimene-organisatsioon-organisatsioon-inimene. Organisatsioonis on alati palju hullem halb kommunikatsiooni juht kui see, et selles firmas seda inimest ei olegi. Kommunikatsioon on mittemateriaalne resurss, kuna me ei saa seda otseselt rahas mõõta ega käega katsuda. Kommunikatsiooni juhtimise töö organisatsioonis peaks olema suunitletud sellele, kuidas me suudame neid nähtamatuid ja puudutamatuid asju korraldada. Selle eest peab vastutama terve meeskond ja see puudatab igat inimest selles organisatsioonis.
Rääkisime ka sellest, et negatiivne sõnum levib 20x20 mudeli järgi. Tegelikult tuleb suuta defineerida, kas inimene tahabki olla pahatahtlik või siis ta ei ohja oma sõnu. Oluline on õppida vahet tegema emotsioonil ja sõnumil. See kehtib nii tööl, kodus kui ka sõprade ringis jne. Tegelikult inimesed ei ole üdini pahad, tuleb aga osata õppida analüüsima. Toon siinkohal veel näite organisatsioonist, kus kultuur on väga kõrge. Firmas töötab palju inimesi, aga sellist õelutsemist eriti ei eksisteeri. Seda aga seniks, kui toimub koondamine. Siis hakkab kohe levima 20x20 mudel. Siis ei räägi keegi enam sellest organisatsioonist hästi. Mõistan neid inimesi, aga mõistan ka organisatsiooni, sest tegelikult ei koondata ju inimest vaid tema töökohta. Aga sellisel hetkel vist inimene ei suuda ja ei tahagi analüüsida, miks nii juhtus ning levibki ainult negatiivne sõnum. Siis enam ei loe, et enne oli kõik seal super!
Tänan, jälle oli huvitav loeng!
No comments:
Post a Comment